Kuidas regulaarse liikumise juurde jääda?

Sellel postitusel on 1 vastus
Ees on seismas üks kahest tippajast, mil spordiklubidele joostakse tormi. Põhjuseid selleks on muidugi  lõputu hulk, kuid ennekõike on selle taga sügisega kaasnev väga selgelt tajutav muutus igapäevases häälestuses ning eelistuses, kuidas ning kus oma aega kulutada või veeta. Suvel meelitab päike ja soojus meid lõputu hakuna-matatani. Tundub patt raisata pikki valgeid õhtuid siseruumides viibimisele ning on täiesti loomulik, et meie hobid ning vaba aja veetmise viisid on seotud värske õhuga. 

Minu jaoks on see olnud näiteks esimene suvi, mil olen töötanud ja tegutsenud spordiklubis üsna vahet pidamata. Tegin selle otsuse mais väga teadlikult ning siiamaani pole seda kahetsenud, kuigi nüüd juba väikesest puhkusest ära ei ütleks. Üldse tunnen tegelikult mõnusat vabastust, et suudan südamerahuga vaadata väljas siravat päikest ja liikuda ranna või õhtuse hängi asemel hoopis tööle tunde andma või koju magama. Õnneks on kuklas näriv süütunne minevikku jäänud, et "ei oska ilusat ilma ära kasutada".

Esiteks olen ma täiesti kindel, et see ei ole minu viimane suvi, mida nautida, ning väga põnev on olnud jõuda eluga sinnamaale, kus suuremate eesmärkide nimel tundub täiesti normaalne ning iseenesestmõistetav tuua kergemaid ohvreid, mida minu jaoks suveilma nautimine vähemalt sel suvel on, aga võib-olla ka paaril järgneval. Nüüd lõpuks, kolmekümnendates, olen siis jõudnud sinnamaale, kus mõistan, et ettekujutus ja unistus elust, mida soovin, saab sündida vaid läbi süsteemse tegutsemise. Sama kehtib ka meie füüsilise vormi kohta.  

Ilmselt sellepärast, et olen sel suvel niivõrd järjepidevalt olnud enda erialas sees ning andnud lisaks tunde ka klubist väljaspool, olen saanud teooriale väga tugeva kinnituse: hämmastavalt kerge on loobuda treeningutest, eriti suvel, ning samavõrra raske on neid regulaarselt enda graafikusse mahutada. Muidugi ei kehti see kõigi puhul. Head võrdlusmaterjali pakuvad inimesed, kes vaatamata ülevoolavatele aegadele, otsustavad järjepidevuse kasuks, olgu see siis teadvustatud või teadvustamata. Olen ise sel suvel olnud  väga järjepidev treenija ning tundnud, just vastupidiselt, väga suurt kaiffi, et nii palju aega treenimiseks on. Väga mõnus on sügisele vastu astuda tugevana. Selle kõige taustal on esile kerkinud küsimus: miks on inimesed nõus alustama igal aastal uuesti samast kohast? Heal juhul on stardivorm paranenud, halvemal juhul aga kehvem kui pausile minnes. 

Mõned võimalikud variandid mõttemustritest, mis sellise käitumise ning suhtumiseni võiksid viia:

  • Usk, et sügisel on rohkem motivatsiooni, sest elu on vähem hektilisem ning fookust on rohkem (kuid arvestada tuleb ka tõsiasjaga, et sügisel toimub tagasitulek töö/kooli/linnaelukaamosesse kõigil rindeil korraga ning selles turbulentsis on väga lihtne trenniga (taas)alustamist edasi lükata).
  • Trenn on midagi, millega võib iga kell alustada ehk midagi stiilis "trennis käima hakkamine pole üldse raske, ma olen seda 100 korda teinud" (viide Mark Twaini kuulsale ütlusele: suitsetamist maha jätta on lihtne, olen seda sadu kordi teinud).
  • Vaatamata treenerite püüdlustele ei domineeri meie kultuuris arusaamine, et järjepidevust, harjumust ning rutiini treeningutes käia tuleb teadlikult õppida ning kujundada (need, kelle jaoks see on loomulik kirg, on väga tugevas vähemuses). Selle toeks töötavad kindlasti treenerid, kes reklaamivad kiireid tulemusi.
  • Oma kehakoostist on ju lihtne muuta (mõistmata samas, et selle järjepidev säilitamine soovitud kujul nõuab aga omajagu pühendumist). Selle kasuks töötavad kõiksugu kiired dieedid ning kaalulangetusprogrammid.

kuvanditest ja eeldustest

Olen naljatledes ikka rääkinud, kuidas peaaegu 95% vestlustest, milles osalen, jõuavad ühel või teisel viisil alati trenni tegemiseni või toitumiseni. Võtan ka komplimendina oma kuvandile tihtipeale ette tulevaid vabandusi, et ei olda ikka üldse trenni jõutud. Kuigi saan selles kindlasti mingil määral ka ennast ise tänada, olen aru saanud, et kuvandi tekkimisel on üsna suur osakaal sellel, mida inimesed ise tahavad ja otsustavad mõelda ning arvata. Need ettekujutused baseeruvad paljuski meedias kuuldud ning nähtud infol ning sellel, mismoodi treenerid sotsiaalses ruumis ennast ise presenteerivad.

Näiteks oli päris üllatav mõned kuud tagasi üsna lühikese aja jooksul kuulda mitmel korral ebalevat küsimust ning mõnevõrra vähem ebalevat väidet, et "sa oled ju vegan, jah?", mille peale mul kulmud juuksepiirini tõusid ja mõtlesin hämminguga, millele selline väide küll baseeruda võiks. Siis saabus taipamine ning leppimine asjaoluga, et mõned asjad lihtsalt ongi minu kontrolli alt väljas. Arvamus minust kui veganist on midagi, mida inimesed on tuletanud millestki. Päris täpselt ei teagi millest. Mitte, et mul veganismi vastu midagi oleks aga minust on loodud pilt selle põhjal, mida peetakse enda jaoks ideaaliks (treenerite kontekstis). Seega  oli päris kummaline sellist asja enda kui treeneri suhtes avastada ning kogu see värk tõestas, et eeldamine ning üldistamine on ikka ühed eksitavad tegevused. Soovitan seda mitte praktiseerida.

Olen sellesse üldiselt suhtunud pigem huumoriga, kuid teemasse süvenedes tekib siiski oluline küsimus: kui piisab peaaegu mitte millestki, et kujuneks arvamus/kuvand, siis mis juhtub kui sellesse päriselt ressursse investeerida? Tegelikult ka on treeneritel väga suur roll selles, mismoodi inimesed treeneritesse ning treenimisse üldiselt suhtuvad. Seega ülal välja toodud võimalikud põhjused trennis käimisega "luuserdada" on osaliselt meie, treenerite, endi loodud. See tõdemus lisab teemale muidugi kübekese irooniat. Kasutan siinkohal "meie" vormi, sest vaatamata sellele, et ajan peavoolust asju pigem mõõdukal kaugusel, kuulun ma siiski suuremasse treenerite kogukonda ning suhtumist minusse väljastpoolt kujundab suures pildis just see sama kogukond. 

Miks mulle sellised asjad üldse korda lähevad ja miks ma nende koha pealt ka arvamust avaldan? Kuna ma olen kriitiline ja nõudlik nii enda kui ka oma tegemiste suhtes, siis on minu jaoks loomulik olla võimalikult konstruktiivselt kriitiline ka ümbritseva suhtes, eriti tegevusalal, millele kulub suurem osa minu ajast. Ma arvan, et me kõik võiksime olla oma erialal tegutsedes huvitatud selle arengust. 

Mäletan kui õppisin rühmatreeneriks ning meile räägiti loengus, et aeroobikatreener on oma olemuselt "meelelahutaja", sest inimesed ei soovi pärast tööd tulla spordiklubisse " jälle tööd tegema". Ka mäletan, kuidas ma kohe üldse ei suutnud seda mõtet omaks võtta. Oma valdkonnas peaksime edendama peaasjalikult inimeste tervisenäitajate ning füüsilise vormi parandamist ja säilitamist, kuid samas suhtume endisse kui ainult meelelahutajatesse, kes jumala eest ei paneks inimest treeningsaalis oma peaga mõtlema. Kuidas saab sellise suhtumise juures eeldada, et meid üldse tõsiselt võetaks?

Minu jaoks on selline suhtumine ajast ja arust. Lisaks põhjustab taoline suhtumine arusaama, et treeneritöö ei ole päris töö. Sellist suhtumist peab muutma. Kuna meie töö hakkab praktikas pihta alles siis, kui klient on otsustanud, et nüüd läheb tal meie pakutavat teenust vaja, siis sõltume väga inimestest ning nende pealehakkamisest. Selles mõttes olen ma seda tööd alati pidanud rohkem klienditeenindaja omaks, kuid eks tas ole mõlemat. Väga selgelt saime taolise suhtumise vilju tunda alles mõned kuud tagasi, kui oli päriselt näha, millisel kohal liigutamine inimeste eludes tegelikult on. Kuid sellel pikemalt ei peatu. 


kuidas leida treener, kelle juurde jääda?

Tulles aga tagasi tõsiseltvõetavuse juurde, siis aastaid hiljem jõudsin ma selle "meelelahutuse" mõtteni muidugi ringiga tagasi, sest ma olin ise enda jaoks oma tähendust treenerina saali ees olles rohkem lahti mõtestanud. Jah, inimestele meeldib, kui trennis saab nalja. Jah, inimestele meeldib, kui nad saavad oma treeneriga vabalt suhelda. Jah, inimestele meeldib paraku ka see, kui neile öeldakse, et piisab vähesest, et saavutada palju. Kuid see on minu arvates ohtlik tee ning seda tallates ei ole võimalik muuta meie töö kuvandit millekski sisulisemaks kui meelelahutus. Nii et jah, ma olen küll meelelahutaja, aga ma olen ka pühendunud ning põhjalik ja lihtsalt treeningute sooritamise ning ärategemise asemel tahan ma ka inimesi harida ja  nende arusaamisi ning suhtumist kujundada ja suunata, vajadusel muuta. Ja ma tean, et selliseid treenereid on veel. Sellega oleme jõudnud esimese olulise punktini:

1. Vali treener, kes oskab adekvaatselt põhjendada enda meetodeid ning, kes vajadusel on võimeline selgitama asju sulle ka suuremas pildis.

Kuidas aga selline asi välja selgitada? Väga lihtsalt - tee eeltööd ning uuri treeneri kogemuse kohta. Kogemus ei tähenda alati kõige peenemaid koolitusi, sest koolitus ei tee treenerit. Treeneri mõtlemine ja selle ajel käitumine ning see ,kuidas ta oskab õpitut integreerida, loovad treeneri. Kindlasti proovi saada sotti tema väärtushinnangutest ning sellest, kas need on kooskõlas ennekõike sinu enda väärtushinnangutega, aga ka seda, kas tema lähenemine on fokuseeritud jätkusuutlikkusele (pikemaajalised eesmärgid) või orienteeritud massitarbimisele (kiiresti ja kohe). Mida vähem on treener õppinud, mida vähem on tal kogemust ning mida vähem ta ennast ning oma töövälja kriitiliselt analüüsib, seda kergemini müüb ta ennast loosungitega. Kui seda tööd piisavalt kaua teha, siis tuleb ka mõistmine, et asjad lihtsalt ei ole must-valged. Kiireid jätkusuutlikke lahendusi ei ole. Pane tähele, mida Su huviorbiidis olev treener räägib ja kui süsteemselt ning pühendunult ta pöörab tähelepanu Sinu individuaalsetele vajadustele . See kehtib nii personaaltreenerite kui ka rühmatreenerite puhul. Sa otsid lõppude lõpuks treenerit, kellega sa tõesti tahad koos trenni teha ja kes oleks inspireeriv ja motiveeriv.

Pöördudes aga tagasi sügiste ning "uuesti alustamiste" juurde, sooviksin eesseisva sügise eel suunata mõtlema kaugemale. Kasutaksin siinkohal "suveks vormi" kontseptsiooni, et oma mõtteid avada. Suvekehade saavutamisele orienteeritud mõtlemine loob kahjuks meile alateadlikult arusaamise, et suvega teekond lõpeb ning tihtipeale isegi siis, kui päris soovitud tulemust ei saavutata. Bikiinivorm on mõeldud suveks ning suve algusega saab justkui otsa ka treeningtsükkel. Kuid kas poleks ägedam mõelda et see "rannavorm" võiks kesta 365 päeva aastas ja nii elu lõpuni? Tundub kuidagi veider, et +/- 9 kuud tehakse millegi nimel tööd ja siis ollakse valmis sisuliselt nädalatega sellel minna laskma? Kas see ei ole mitte tõestus iseeneses, et võib-olla seda rannavormi ei olegi nii väga vaja taga ajada? Kui on vaja eesmärki (sest selleta järjepidevalt trennis käia ongi väga keeruline), siis on ka teisi võimalusi, ning sellega oleme jõudnud olulise punktini number kaks:

2. Vali treener, kes seab sinuga eesmärke, mis ei ole fikseeritud ainult mingil konkreetsel (numbrilisel) tulemusel ja saavutusel, vaid suunab sind tulevikku vaatama ning hoolib sellest, et treeningharjumus kestaks ka ilma treeneri kohaloluta ja oleks seotud pikemaajalise eesmärgiga ning üldise heaolu saavutamisega.

Kuidas aga tunda ära sellist treenerit? Nagu kõikidele treeneritele ei sobi kõik inimesed klientideks, nii ei sobi ka kõikidele inimestele kõik treenerid treeneriteks. Nii lihtsalt on ja see on ju väga loogiline. Kindlasti tasub esimese asjana otsa vaadata enda treenimise ajaloole ja harjumustele. Teine väga oluline aspekt on enda ajaliste ressursside adekvaatne hindamine. Kolmas ja ehk kõige olulisem määraja on meie endi käitumismustrid ja kalduvused leida kergelt vabandusi. See ei ole üldse mitte etteheide, vaid jällegi reaalsus. Treener, kes nendele asjadele oskab tähelepanu juhtida ning nende vahel ka seoseid luua, proovides jõuda lahenduseni, mis aitaks klienti järjepidevalt liikuma, on kindlasti väärt hoidmist. 

Tuleb teha eeltööd ning julgeda küsida. Täpselt samamoodi peaks arendama oskust aktsepteerida, et oodatud ja ihaldatud tulemused võivad võtta tõenäoliselt oodatust kauem aega. Mina arvan, et häirekell peaks hakkama tööle kõigil, kui radarile satub treener, kes suunab vastupidiselt mõtlema. Märksõnad sobiva treeneri kaardistamisel võiksid seega olla:

  • On tulevikku vaatav ehk seab plaane ka pikemas perspektiivis (6 kuud, aasta, kaks aastat jne).
  • Huvitub, kuidas treeninguid saaks kooskõlastada ülejäänud eluga ning suunab Sind mõtlema ka plaan B ja plaan C peale.
  • On skeptiline lühiajaliste paljulubavate programmide ja dieetide suhtes. Ausalt, sa tahad endale treenerit, kellel on olemas kriitikameel, ning kes on realistlik.
  • Seab esikohale Sinu arengu mitte enda rahakoti. Lõppkokkuvõttes on kõik äri, kuid äri saab ajada mitut moodi. Sa otsid treenerit, kes teeb oma tööd missioonitundega.
  • Sa peaksid saama oma treenerit usaldada ning julgema temaga olla aus. Selle punkti täitmine võib olla nendest kõikidest kõige keerulisem.

kuidas siis ikkagi selle järjepidevusega jääb?

Uus sügis on ukse ees ning sellega koos ka taasalustamised. Lõppude lõpuks oleme oma eludega täpselt seal, kus me olema peame, ning liigselt endale etteheiteid teha või, mis veelgi hullem kahetseda, ei ole mõtet. Väärt on aga idee mobiliseerida oma suvise ula peal olevad tulevikuambitsioonid, eesmärgid ning unistused ja proovida neid sõnastada võimalikult lihtsal kujul. 

Väga oluline osa võrrandist on leida treener, kellega tekib sünergia. Arvan, et treenerid saavad väga palju ära teha, et hoida inimesi järjepidevalt liikumas. Motiveeriva treeneri leidmine on kindlasti oluline, sest kui keegi suudab vastata vähemalt enamikule punktidest, mis eespool sai nimetatud, siis on ka väga suur tõenäosus, et liigutamine leiab oma koha sinu elus. Siiski jääb õhku rippuma küsimus: kuidas jõuda järjepidevuseni?

Selle asemel, et öelda sulle, mida (uuesti) alustamiseks vaja on, toon ma välja hoopis selle, mida alustamiseks vaja ei ole:

  • kindlasti ei ole kohe vaja meeletut motivatsiooni ja tahet 4-5 korda nädalas trennis käia. See tuleb ajaga. Alguseks piisab ka kahest korrast, sest isegi kui keha nii palju kohanemist ei taha, siis võib seda vajada vaim või vastupidi. 
  • eelmisest punktist tulenevalt ei ole vaja meeletut ajalist ressurssi. Mõnest tunnist nädalas piisab, et võtta ette paar-kolm eesmärgipärast treeningut. Muidugi lisandub sellele punktist A punkti B jõudmise aeg, kuid teadliku ajaplaneerimisega on see võimalik. Vaatame asja korra numbriliselt: nädalas on 168 tundi, millest keskmiselt 56 sa magad (8 tundi) ja umbes 45 tundi töötad (oleneb muidugi tööst, arvestatud 5x9). See tähendab umbes 67 tundi aega magamise ja töötamise ümber ja vahel. Loomulikult võtab osa sellest enda alla pere ning isiklik elu, kuid usun, et kaks treeningkorda nädalas ei ole võimatu eesmärk. 
  • sul ei pea olema viimase mudeli treeningriided ning jalanõud. Jalanõud võiksid olla valitud treeningu jaoks siiski sobivad. 
  • sul ei pea olema tahtmist kohe jõusaali või spordiklubisse joosta. Liikumiseks on võimalusi palju ning otsustamisel aitavad sind ennekõike sinu eesmärgid ja unistused ning kindlasti hea treener.




Eelmine
KARANTIINIST JA ELUST

1 vastus

Väga äge postitus! Huvitav lugeda ja sujuv. Mulle meeldisid siit nii paljud mõtted. Treener kui meelelahutaja vs professionaal. Pead leidma endale selle õige treeneri, sest kõik inimesed ei sobi omavahel. Pidev areng. Rannavorm elu lõpuni ja mida selleks vaja ei ole. Nii värsked mõtted :) Heidi, 31. august 2020

Lisa kommentaar

Email again: