KARANTIINIST JA ELUST

Poolteist kuud karantiinis on olnud minu jaoks paras seiklus. Võib kõlada veidi naljakalt, sest seiklustega tekib silme ette enamasti kujutluspilt millestki põnevast ja enneolematust, aga seda kõike karantiin ka muidugi olnud on. Sellel seiklusel on palju erinevaid toone ning kuigi elu justkui tundub pealtnäha väga staatiline, on igapäevases kulgemises olnud sellegipoolest omajagu turbulentsi. 

Mina olen üks nendest, kelle jaoks oli karantiin alguses suureks kingituseks. Olin oma kooliasjadega jõudnud sellisesse punkti, kus tajusin juba väga selgelt oma taluvuspiiri peatset ületamist. Neli nädalavahetust järjest koolis, lisaks hommikused praktikatunnid ning õhtune treeneritöö - ma olin ausalt väsinud. Samas oli siht väga kindel, ning teadsin, et puhkus ei ole enam kaugel. Siis niitis mind aga päris esimest korda minu treenerikarjääri jooksul haigus nii, et pidin koju jääma. See oli minu jaoks väga ootamatu, kuid kuna eksamid olid lähenemas, siis aja maha võtmiseks aega endiselt ei olnud. Ravida ja õppida. Õppida ja ravida. 

Üldiselt olen aastatega investeerinud päris palju aega sellessee, et ennast tundma õppida. Ma arvan, et on oluline mõista enda toimemehhanisme. Meil kõigil on väga erinev stressitaluvus, see on määratud ära juba geneetiliselt. Kuigi ühiskond tahab meile pidevalt kinnistada, et mida rohkem seda parem, on enda tervise huvides tark oma stressikäitumist kaardistada. 

Olles Tallinnas elatud aja jooksul teinud päris mitmeid töid korraga, on olnud perioode, kus paralleelselt jooksevad nii spordiklubitunnid kui ka etendust ettevalmistav periood. See on olnud parim praktika, et mõista palju ma teha jõuan. Mulle tegelikult väga meeldib kui mul on pigem rohkem kohustusi kui vähem. Kuna tegevusetus muudab mind ärevaks, tunnen end ringi tuisates alati produktiivsemalt, sest pidevalt on kuhu oma tähelepanu suunata. Stressil on aga kombeks olla selline tasakesi ligihiiliv tüüp. Vaikselt tükk-tüki haaval, kuniks lõpuks märkad, et jõuvarud on jäänud kahtlaselt hõredaks. 

Ütleme nii, et tuul veel päris läbi ei puhunud aga samm oli muutunud märksa raskemaks ja aeglasemaks. Kui siis kuulutati välja eriolukord, suutsin vaid mõelda - jess, ma saan puhata! Esimene raskem periood oligi kohe alguses. Ma reaalselt ei teinud viis-kuus päeva midagi peale Netflixi, söömise ja magamise. Kusjuures ei saaks öelda, et ma seda sealjuures väga nautisin. Sain alles siis aru, kui väga mul seda vaja oli - täielikku väljalülitust. Tunnistan ausalt, et väga raske oli ette kujutada, et ma veel treeneritööd kunagi teen. 

See võib kõlada hirmutavalt ja see kahtlemata ka seda oli. Tegelikkuses tundsin tohutut kergendust, et ma ei pea ühtegi trenni andma. Kõik, kes mind juba esimeste päevade jooksul tahtsid suunata online-treeningute maailma, said vastuseks - ma ei suuda praegu, läheb aega. Sõnastame selle nii, et oli päris julm olla ükshetk max töörežiimil, ennast sealjuures ammendades, ja järgmine hetk tunda, et see mille nimel oled nii hullult vaeva näinud tundub kõige viimane asi, mida teha tahaks. Ja see ei ole otseloomulikult sellepärast, et mu töö oleks ühtäkki olnud ebameeldivam kui varem. Pigem oli see prognoositav lõpp sellele, kui 7 päeva nädalas hommikust õhtuni oled jalgel ja koolis. Minu stressitaluvus ei ole näiteks väga hea. Neli-viis nädalat on suhteliselt maksimum. Peale kolmandat nädalat non-stop kütet väheneb mul enamasti söögiisu ning uni muutub rahutuks. Sellele järgneb liigne emotsionaalsus või ülemäärane tuimus. Minu meelest need on nii olulised asjad, mida enda juures teadvustada. See on nii normaalne, et me oleme aegajalt stressis, või närib meid mingit sorti ärevus. Kui sa sellele veel takka annad sellega, et oma kehalisi reaktsioone ignoreerid, siis võib arvata, et küünal hakkabki kahest otsast põlema. 

Paraku seab elu meid aegajalt ka olukordadesse ning ettevõtmistesse, kust ei ole päris nii lihtne esimeste väsimusmärkide korral väljuda. Enamasti on need tegemised, mida kannustavad meie suurimad ambitsioonid. Ja minu meelest on täiesti okei, ning isegi vajalik, õppida ka hambad ristis asju tegema. Mulle väljakutsed meeldivad ja minu jaoks on täiesti normaalne end mugavustsoonist regulaarselt välja pushida. Sooviksin siinkohal rõhutada, et see ei ole käitumismuster, mis on minuga terve elu kaasas käinud. Mugavustsoonis askeldamine on kõigile üsna omane, sealt läbi teadlike otsuste väljumine on aga paljude jaoks oskus, mida on vaja õppida. Muud moodi on ikka veidi keeruline päriselt aru saada, milleks me võimelised oleme. Tervislik piiride lähistel kompamine on enamasti tohutult viljakas. 

Samas on ka mitte midagi tegemine täiesti normaalne, kuigi ärevushäirega inimese jaoks oli see ikka päris keeruline. Kindlasti ei olnud ma õnnelik aga ma sain mõistusega aru, et ilma seda etappi läbimata, ei ole mul lootustki oma säde uuesti üles leida. Endalegi ootamatult ei lasknud see end aga väga kaua oodata. Suurima meeleheite faasis ühendus minuga minu mentor ning endalegi üllatuslikult veetsin järgmised kolm päeva arvuti ekraani ees ja koostasin kooliga seotud master tabelit. Ma olen koolis olles avastanud endas tõelise põhjalikkuse. Jah, ma olen koguaeg väga töökas ja distsiplineeritud olnud, aga FAF'is sain päriselt aru, kui f*****g huvitav mu eriala on ja kui pagana põnev see minu jaoks on. Ma olin nii rahul, kui avastasin, et ma endiselt suudan ja oskan ja tahan õppida. Ma ei ole kunagi olnud suur küsija või häälekas arvamuse avaldaja. Koolis avastasin, et küsimused lihtsalt ei saa otsa ning materjalide hulk kasvas ebanormaalse kiirusega. Nii teadsin juba päris alguses, et tuleb teha üks mastertabel, kuhu on koondatud kogu anatoomiline materjal. Keegi seda ei palunud, aga ma tundsin et ma ei saa seda kooli lõpetada enne kui mul see tehtud ei ole, hah. Tabel tuli kind of imeline. 

teeks trenni?

Treenerina on minu üheks suurimaks motivatsiooniks alati olnud treenitavad. Samuti olen väga oluliseks pidanud keskkonda. Mitte et ma oleksin peps, aga ma vist olen veits peps, hah. Päris igal pool mul treeningmootor automaatselt ei käivitu, nii et pean ennast üsna valivaks selles osas, kus ma trenni teha tahan. Kodus trenni tegemine tundus ikka midagi tõsiselt igavat ja üksluiset. Mulle ei meeldi üldse üksi pingutada ning ma arvan, et mingi osa minu frustratsioonist oli seotud ka sellega, et ma tõesti ei ihalenud selle järgi, et kodus trenni teha. Asi muidugi muutus kardinaalselt pärast esimest trenni. Selles suhtes endorfiinid ei küsi aega ega kohta, dopamiin niisamuti. See oli minu jaoks tõesti väga meeliülendav avastus ning ma sain aru, et okay, I can do this. 

Long story short - 
kõik eskaleerus väga kiiresti. Esimestest treeningutest paari sõbranna ning korterikaaslasega, jõudsin kiirelt avaliku postituseni, et kaardistada laiemat huvi. Seejärel sai loodud grupp ning umbes nädala pärast avastasin, et kui ma tahan, siis saan ma hakkama ka videotöötlusega ning videovahendusel võiks ma olla potentsiaalselt ka päris badass treener-youtuber!

Mida rohkem tunde andsin seda suuremalt mõtlema hakkasin. Minu suurimaks käivitajaks oli  tõsiasi, et see oli tõsiselt põnev uus mängumaa. Kui ma ennast esimest korda videos treeningut andmas nägin, siis ma mõtlesin muidugi suures ahastuses, et see ei ole lihtsalt võimalik. Ma olin ausalt öeldes täiesti šokeeritud. Avastasin end pidevalt sõna otseses mõttes peegli ees - kõik minu liigutused ja kõik minu sõnad olid konkreetselt koguaeg fookuses. Kuna materjal pidi ka üles minema, siis kordumatusest sai salvestus. Olles selline nagu ma olen, olin mul väga raske esimesi  videosi jagada, sest ma üldse ei nautinud ennast nendes. Tasapisi sai videotest aga suur eelis. Esiteks nägin ennast treenerina kõrvalt, olin sunnitud tegelema sellega, mismoodi ma end väljendan ning videotöötlus lubas ka väga suurt infohulka hakata jagama, mida tavatreeningus spordiklubis ei oleks kunagi võimalik teha. Ma olin tõesti täiesti sillas. Elul oli taas mõte, tundide andmine puhus mulle uue elu sisse ning jällegi sain aru, et minu võimed ei lõppe absoluutselt seal, kus ma arvasin neid lõppevat. See muutis mu erialase horisondi väga palju avaramaks ja mulle meeldis, et ma sain olla endiselt mina, samas mängida uue meediumiga ning kolmandaks oli mu treeningkoormus üle pika aja selline, millest ma normaalselt ära taastusin. Ja no ülimõnus on ka sisuliselt rühmatrennis käia - teen ju ka algusest peale kogu treeningu kaasa. 

Pärast esimest tohutut high'd tajusin vaikselt energeetilist muutust. Oli selle põhjuseks siis, kas täiskuule järgnev vananeva kuu faas või tõsiasi, et karantiin oli juba kuu aega kestnud. Igal juhul, sisenesin seikluse üüratusse madalpunkti. Tänu prooviprotsessidele, ning tegelikult ka kõikidele teistele tähtajalistele töödele ning ettevõtmistele, mida olen elus kogenud, olen õnneks või kahjuks väga teadlik elukõverast, mis tuleb läbi või üle elada (kuidas kellelegi) mis iganes parasjagu käimasoleva protsessi või seikluse edukaks või siis vähem edukaks läbimiseks, tähtajani jõudmiseks. Ma juba selle eriolukorra alguses aimasin, et siit mingit normaalne aeg ei tule.

Algsele hurraale järgneb alati rutiin. Rutiinile järgneb varem või hiljem mingis vormis alati must auk. Mustale augule järgneb alati lõpusirge kärsitus ning uue energiaga finishisse spurt. See võib küll veidi labane tunduda aga reaalsuses on seda mustrit võimalik asetada suuremal või väiksemal määral peaaegu kõikidele oma elulistele protsessidele ja toimingutele, haha. See teeb elu elamise väga palju lihtsamaks. 

Mis siis lõpuks määravaks sai? Ma arvan, et kõige olulisemaks faktoriks oli perspektiivituse tunde teke. Sellele ei aidanud kaasa arusaamine, kuivõrd palju paremat tehnikat ma võiksin omada. Tahe teha hästi on suur aga enda piiratuste aktsepteerimine on, nagu me teame, küllaltki keeruline. Ma tundsin, et tegelikkuses ma ei soovi igapäevaselt 4 - 5 tundi arvutis veeta, töödeldes videosi, tihtipeale õhtuti ja isegi kuni poole ööni, et need võimalikult kiirelt üles saaks. Olin endalegi märkamatult jälle orav rattas. Varem või hiljem pidi puhkusest saama rutiin. Siinkohal - kui keegi on videotüüp või teab ägedat videotüüpi, kes tahaks treeningvideotega tegeleda, plz let me know.

Järgmisena jõudsin kohta, kus hakkasin küsima, et kui keegi selle lõppu täpselt näha ei oska, siis mille nimel ma üldse pingutan? Muidugi ma saan ratsionaalselt aru, et see lõpeb aga korraks oli täielik aeg-ruumi lahustumise tunne. Tegelikult oli ka ajaküsimus kui kohale jõuab teadmine, et paberil olen ma ikkagi nüüd töötu ja millal avatakse taas spordiklubid - who knows. Mis saab suvel? Kuidas ma tagasi reele saan kooliasjadega? Kas ma üldse suudan jälle õppima hakata? Fakt on see, et kool katkes hetkel kui teha oli vaid eksamid ning lõputöö, ning nendeks nii vaimselt kui praktiliselt olin valmistunud juba mitu kuud. Nüüd paugust tagasi sellesse minna võtab aega. See oli nii sooooooo close, yet so far olukord, et ma ausalt öeldes olen veidi pahane veel maailma peale, haha.

Siis hakkas ka reaalsus nimega tulevik kohale jõudma. Lisaks ka arusaamine, et tegelikult ei ole ma üldse puhanud. Minu senised puhkused treeneriameti ajal on traditsiooniliselt läinud suuremas osas selle alla, et erinevatel etenduskunstide festivalidel käia, osaleda või olla muud moodi kuskil kergelt rakkes. Ma reaalselt ka ei oska puhata. Tulge appi, palun. Aga sain väga hästi aru, et nüüd on ikkagi korra vaja dramaatiliselt mõelda now or never? Kiiret tegelikult eluga praegu ei ole. Ma olen lihtsalt meister selles, et ristin kõik oma plaanid automaatselt kohustusteks ning kohustustest on hoopis keerulisem ära sneaky'da. Mul on väga raske end oma tööst ja klientidest eemaldada. Ma olen väike tööhoolikust puuk. 

Tulevikuga on muidugi selline kummaline lugu, et ma ei ole vist kordagi terve selle eriolukorra ajal päriselt ja sügavalt mures olnud, et mis saab hiljem. Ma olen kuidagi tahtnud algusest peale uskuda, et mu töö jääb mulle alati alles. Mul ei ole veel olnud põhjust selles kahelda. Näiteks mõtlesin elus esimest korda, et õues oleks ka päris lahe trenne teha suvel. Või mis? See on jälle miski, mille suhtes ma olen vist teenimatult pirtsakas olnud.

Õnneks on treeneritööga nii, et treener ongi tema töö. Ma kannan enda teadmisi ja oskuseid kaasas kuhu iganes ma lähen, sest mina olengi oma töö kehastus ja selle töö tegemiseks ei pea statsionaarselt kuskil pesitsema. Reaalsuses ja võimalusel, mulle muidugi väga meeldib olla statsionaarne. Õnneks kõik, mis ma panustan enda kvaliteeti, jääb minuga alatiseks kokku, defineerib mind treenerina ning annab mulle vahendid, millega töötada. Selles osas on meie töö väga paindlik.

Teine põhjus, miks ma ei muretse liialt on fakt, et mul olid muutused plaanis igal juhul. Selles osas olen karantiinile aga tänulik, et ta tegi minu eest ära selle, mida ma veel ei kujutanud hästi ette, kuidas ma päriselt teen. Koormuse dünaamika vajab ümber hindamist, sest soovin rühmatreeningute kõrvalt liikuda ka jõusaali, sest näen, et PT ja väikegrupitreeningud on olulised osad minu tulevasest treeneritööst. Enne tuleb korralik nerd olla ja kool ära lõpetada. Kui sind aga huvitaks minuga koos treenimine, siis kirjuta mulle ja uuri lisa. Kindlasti pasundan kõikides sotsiaalmeediakanalites, kui asjad kindlamalt vormuma hakkavad. Kindlasti jätkan LIVE treeningutega kuni eriolukorra lõpuni. Mida toovad suvetuuled, seda teavad ainult suvetuuled. 

Kokkuvõttes kehtestab karantiin mingis mõttes uued nullpunktid. Kahtlemata on see keeruline aeg, sest turg liigub sisuliselt ajas tagasi, aga teisalt pakub see olukord ka uusi võimalusi, nii et olen üpris ootusärev, et kuhu siis edasi. 

senised kokkuvõtted


Tahaksin lõpetuseks rääkida veidi sellest, mida karantiin on mulle õpetanud inimeseks olemises. Sisuliselt olen olnud sunnitud veetma liiga palju aega iseendaga. Introverdina ei ole mul olnud väga keeruline järgida kodus püsimise nõuet. Kodu jagades olen aga paratamatult seisnud väga inimliku küsimusega silmitsi - kuidas kohandada ennast teisega? Elad sa pruudi, peika või lihtsalt korterikaaslasega. Küsimus on universaalne. Ma kind of arvan, et vastused poolenisti ka. 

Olen selle aja jooksul mõistnud, et olen enda juures pidanud mingeid omadusi täiesti iseenesestmõistetavaks ning suhtunud neisse kui millessegi jäädavasse, "nii ma olen harjunud olema ja nii ma kavatsen ka olla". Olen mingeid omadusi enda juures järjepidevalt kaitsnud, mõtlemata kordagi, et äkki saaks ka teisiti? Olen mõistnud kui palju ma olen ikkagi oma kasvatuse vili või miks mitte ka ori, Mulle tundub, et paljud nõudmised, mida ma esitan ühise ruumiloome egiidi all, on tegelikkuses asjad, mida ajan taga vaid seepärast, et olen endale pidevalt sisendanud, et aga nii ju tuleb teha. Veel olulisem, nii ma olen lihtsalt harjunud tegema. Ma tundsin end üle pika aja väga pehme ja fluffyna, sest ma ei survesta ei ennast ega ka kedagi teist olema keegi, kes mina ega see teine ei ole. Nii vajalik on endale aegajalt meenutada, et oma nabast tuleb ikka kaugemale ka vaadata. 

Sattusin eile sellise imelise loengu peale: https://www.youtube.com/watch?v=sPOuIyEJnbE&t=1s

Tegemist on küll laias laastus paarisuhte vinklist vaadatuna, kuid on paljuski kohandatav igasugusele ühisele kodusele suhtele. Minu meelest on oluline teada, miks me mõtleme nii nagu me mõtleme. Muidugi on seda lõpuni väga keeruline mõista, aga püüe luua enda sisse loogikaid aitab kaasa ka teiste loogikate mõistmisele. Me ei ole tegelikult üldse väga erinevad. Jah, meil on kõigil oma individuaalne teadvus ja geneetika, kuid väga paljuski mängib meie arengus rolli just keskkond, milles kasvame ning seda omakorda mõjutab suurem kultuuriruum, mis kujundab viise, kuidas me end inimestena mõtestame ning kuidas oleme suhtluses teistega. Liigun ise üha enam selle suunas, et hoiduda kiiretest hinnangutest. Kui ma midagi selles elus olen õppinud, mida pean väga raskeks aga ülimalt oluliseks, siis on see oskus tunnistada oma eksimusi. Samamoodi oskus anda järele, jõuda kompromissidele. Ning vast kõige olulisem, oskus paluda vabandust. 

Miks need siis nii rasked on? Sest need nõuavad meilt enda ümberseadistamist. Ja endast üle olemine on ju täiesti ebaloomulik nõue, sest me ju oleme nagu me oleme, ei? Kipume arvama, et me oleme justkui valmis seadistatud mudelid, kuigi oleme inimestena tegelikult väga vormitavad. Seda toetab juba tõsiasi, et meie aju on suuremal või vähemal määral plastiline ning muutlik. Ja kui juba aju muutub, siis vist on jabur väita, et "mina" sellega koos ei muutu?

Ja siis tuleb miski, mis meid errorisse ajab ning oleme nii kiirelt valmis võtma kaitsepositsiooni selle asemel, et proovida olla üle ja näha kaugemale. Kaitsepositsioon on minu meelest veidi ka enese lukustamine. Kui sellisesse lõksu satun, siis proovin endale alati võimalikult kiirelt meelde tuletada, et suletud süsteemina ei liigu ma progressi suunas. Ja minu jaoks on täiesti imeline tajuda, kuivõrd on võimeline inimene end tegelikult ümber seadistama kasvõi sellise lühikese ajaga, veetes enamuse aja kodus iseendaga. 

Karantiin on olnud ka mõnus sissevaade sellesse, millisel emotsionaalsel skaalal on võimalik opereerida. Minu meelest emotsioonid on tohutult ilusad. Aga läbikäimistes teiste inimestega võiks nendega käia kaasa järelvalve. Minu meelest on see suurepärane koht, kus harjutada enesest üleolekut. Tahad vastata emotsiooni pealt aga siis hingad kolm korda sisse ja vastad hoopis kaalutletult. Igal juhul. Ma olen selle karantiini ajal nutnud rohkem kui viimase aasta jooksul vist kokku. Üks põhjus on kindlasti see, et ma olen väga palju filme ja dokke vaadanud, ning ma olen täiesti patoloogiline nutja filmide ajal. Aga on olnud ka paanika ning emotsionaalsusepisaraid. So good to feel alive!

Pisaratega olen olnud terve elu muidugi väga tüütus suhtes. Ärevushäire tulemusena olen terve elu olukordades, kus närv on üle keskmise kõrgel, võidelnud pisaratega. See on olnud selline asi, et mul ausalt puudub selle üle kontroll. Mul võib olla maailma kõige parem tuju aga kui ma olen närvilises olukorras, olgu see siis mingi esinemine, inimene või midagi kolmandat, lähevad mul silmad ikka märjaks. Olen oma elus vist omajagu inimesi sellepärast ära ehmatanud, hah. Ning täpselt sama palju on mind peetud liiga emotsionaalseks inimeseks. Vaat kui lihtne on anda hinnanguid. Kahtlemata olen ka emotsionaalne inimene. Mõlemad on kusjuures enesekindluse arendamisega rahulikumaks jäänud. 

Ma olen täiesti kindel, et sellest karantiinist lahkun ma parema inimesena kui siia sisenedes olin. Jah, ma olen selle aja jooksul muu hulgas mõtisklenud ka selle üle, kui hea inimene ma olen. Mida ma arvan, mis on reaalsus. Kas need kattuvad või hoopiski mitte? Paljuski tunnen aga veel päris korralikku segadust. Ma arvan, et see on suurepärane aeg vaatamaks peeglisse. Hindamaks sealjuures ka oma endist elukorraldust. Ma olen kahtlemata oma harjumuste ori. Olen kahtlemata ka rutiini ori. Ma ei ole veel aru saanud täpselt, kas need on mingid sügavamad orientiirid, ilma milleta ma olengi peata kana, või on mul võimalik ses osas veel muutuda.

Kahtlemata on see aeg, kui vaadata tulevikku. Mõelda, kas see, mille nimel on seni pingutatud, on seda väärt. Kui jah, siis on see ju imetoredaks sõnumiks, et tuleb jätkata. Kui jõuad vastupidisele arusaamisele, siis on õige aeg mugavustsoonist välja astuma õppida ning tervitada ootamatusi. Ma arvan, et see on ka suurepärane aeg oma perele helistada tihedamini kui tavaliselt, sest esiteks on meil aega ja teiseks see ei peaks küsima üldse põhjust. Olen ise selles osas olnud pigem halb tütar ja õde, aga ma nüüd ikka võtsin nõuks olla rohkem ja olla tublim. Nii veider kuidas vabandused lihtsalt ei saa otsa. Viimasena soovitakski keskenduda rohkem põhjustele ning põhjendamistele, miks võiks kui välja vabandamistele, et miks ei saa. 






Eelmine
VALIKUTEST JA EESMÄRKIDEST TREENIMISE KONTEKSTIS
Järgmine
Kuidas regulaarse liikumise juurde jääda?

Lisa kommentaar

Email again: