VALIKUTEST JA EESMÄRKIDEST TREENIMISE KONTEKSTIS

Sellel postitusel on 2 vastust
Ärkasin ühel hommikul ja nagu harjumusest ikka, haarasin kätte telefoni ja tegin oma classic hommikuscrolli. Jah, olen selles osas klassikaline inimene. Eduka inimese hommik pidi algama kell 5, koos hommikuvõimlemise või meditatsiooni, tassi tee, natukese raamatulugemise ja seejärel oma eesmärkide üles kirjutamisega. Olen väga palju oma viimase eluaasta jooksul mõelnud, et kas see siis tõesti on see miski, mis eraldabki edukat inimest mitte-edukast?

Suurest trotsist tahan sellesse suhtuda kui edule orienteeritud ühiskonna propagandasse, ilmselt seda sellepärast, et ma ei ole selliseks rutiiniks ise lihtsalt võimeline. Aga kas ikka ei ole? Ning siis tekib mul juba järgmine küsimus, et kas kellegi teise muster ja rutiin saab olla ja peaks olema ka minu muster ning rutiin? Ja ilma selleta ma kukun oma elus läbi? 

Pagana kaksiku iseloom. Küsimuste, mõtiskluste ja kaalutlemiste virr-varr ei taha kunagi peatuda
. Elu tundub, et ongi laias laastus üks suur valikute tegemine ning vastuste välja nuputamine.

Nii palju olen siiski motivatsiooni nendest "eduka inimese harjumustest" leidnud, et rutiini ehitamise vajadusest olen aega mööda oma elu elades ikkagi aru saanud. Rutiin on ka minu meelest midagi väga isiklikku ja peab ennekõike meie olemisega väga kokku kõlama. Muidu ta vist ei saakski jätkusuutlikult toimiv rutiin olla? 

Nüüd tulen aga hoopis tagasi selle juurde, mida ma avastasin kui ma oma regulaarsel hommikusel scrolliringil olin. Mäletad seda veel?

Nimelt sattus umbes 3 minuti jooksul minu silme ette umbes 5 või 6 erinevat reklaami, mis tahtsid mulle müüa just täpselt mulle sobilikku treening- või toitumiskava. Kui ahvatlev! Minu probleemidele ja muredele teab keegi täpselt õiget vastust ja lahendust (mõtleb hüpoteetiliselt inimene, kes on juba mõnda aega tundnud, et võiks liigutada, just because, keegi kuskil rääkis, et see annab kiiresti ilusa figuuri), mega! 

Jah, kuigi treenerina adun, kui palju neid "täpselt mulle sobivaid" kavasid ringi liigub ja mis kolossaalne äri selle kõige taga on, ei olnud mul siiski sellist taipamise hetke veel olnud, et appi, kuidas peaks üks normaalne inimene oskamagi teha sellises ookeanis õigeid valikuid? Ja mis see õige on üldse? Kas minu õige on kuidagi õigem kui kellegi teise õige? Keda usaldada, keda mitte?

Tundub, et selles maailmas puuduvad kindlad orientiirid, mille järgi juhinduda. Kas see võiks olla teadus? Aga teadus on ju igav ja kuiv, kes seda viitsib lugeda! Väga palju lihtsam on öelda, et sa seda teed kui, et seda päriselt teha. Kas ise teadusartikleid lugemata, kuid jälgides inimesi, kes seda 100% praktiseerivad, teeb minust petise või on see vastuvõetav? No täiesti lõpp! (mõtlevad hüpoteetiliselt nii treenerid, kui ka treenitavad).

TREENERITEST JA VALIKUTEST


Treeningmaailm, nagu ilmselt iga teisegi erialaga kaasnev kogukond, omab täiesti oma sõnavara, sotsiaalset hierarhiat ning toimemehhanisme, ning eelpool on esitatud vaid murdosa küsimusi, mis selle sees liigeldes tekkida võivad ! 

Jah, kindlasti on need pakkumised minuni jõudnud suuresti sellepärast, keda ma jälgin ja mis on minu huvid. On loogiline, et kõiksugu treeningvideod ja pakkumised minuni jõuavadki. Aga siiski. Kui palju Teil selliseid pakkumisi ette viskab? Ma kohe väga tahan teada! 

Omaenda brändi (see kõlab endiselt mingi väga badass asjana, mida teevad ainult väga badass inimesed) üles ehitades küsin ma ikka paratamatult, et kuidas ja milliste vahenditega ma peaksin seda tegema maailmas, kus justkui kõik on tehtud, kõik on pakutud ning, et inimesed jooksevad kõiksugu kiirete lahenduste peale tormi?

(ja muidugi tõsiasi, et turul on ka väga palju pika kogemusega andekaid treenereid, kelle suhtes tahes tahtmata tunned aukartust).

Ometigi tunnen praegu ja olen salaja koguaeg tundnud, et minu tegemistes, olemises ning lähenemises on omapära ja et selliseid treenereid võiks ja peaks olema turul rohkem. Võta siis näpust. Kas see on minu ütlemata suur ego, mida paratamatult peabki olema, et läbi lüüa, või on mul tõesti lööki paista silma millegi omanäolisega? Mulle tundub, et kiirelt löövad sageli läbi need treenerid, kes usuvad, et neis on see miski, aga ei taju, et tegelikkuses on selle taga nende eneseimetlus ja enesekesksus.

Siinkohal küsiksin hoopis, et miks ei peaks inimesed valima kiireid lahendusi, kui need inimesed (ehk treenerid), kes peaksid suutma ja oskama anda objektiivset ning pädevat infot ning teadmisi kehast ja treenimisest, kasutavad sääraseid müügivõtteid ja justkui seavad esiplaanile kuulsuse ja tähelepanu, mitte oma töö kvaliteedi ja reaalse sisu ning metoodika? Et kui meie ise treeneritena sellist massitarbimise kultuuri kultiveerime, siis kas me saame eeldada, et inimesed sellega kaasa ei läheks?

Meie, treenerite, kehad on tihtipeale inimestele väga suureks eeskujuks ning inspiratsiooniks, sest need tihtipeale presenteerivad seda kõike, mida turul lubatakse ning reklaamitakse. Kuid tuleb mõista, et trenni tegemine on reaalselt meie töö. Me saame palka selle eest, et me õpetame inimesi õigesti kükke tegema ning meie harjumustes on jõusaalis käimine umbes sama loogiline nagu hommikul hammaste pesemine. Veel olulisem on aga tõsiasi, et see ei ole tekkinud üleöö või mõne kuuga. Meie kehad on samamoodi pika pühendumise tulemus ning seda enam tekitab minus küsimust, et kuidas saab sellises kontekstis treener lubada kiireid tulemusi, kui ta teab väga hästi, et see ei ole võimalik?


Mina isiklikult arvan, et ennekõike tuleb treeneritel endal peeglisse vaadata. Kahjuks on tõsiasi see, et peeglisse vaatavad pigem need treenerid, kes ajavadki oma asja rahulikult ja järjekindlalt, on oma tegemistes analüütilised ning enda suhtes nõudlikud. Olen aru saanud, et nii need asjad kahjuks kaasaegses kapitalistlikus maailmas käivad. Kõik võivad olla kõike. Muutuda seepärast kibestunuks ei ole minu arvates väga hea mõte. Iseennastki katsun sellest libedast kibestumuse teest eemale hoida, proovida jalgadega maa peale jääda ning närvi rahuliku nivoo peale seadistada. Tuletan endale regulaarselt meelde, mis on minu missioon ja eesmärk selles töös ning et ma jääks enda väärtustele kindlaks ja oleksin oma tegemistes aus ning väärikas, müümata oma hinge edu ning jälgijate nimel maha.  

Jah, kindlasti on neid, kes sellise asja kohta ütleksid, et niimoodi mõtlevad ainult edutud inimesed, kellel ei ole pealehakkamist või julget minekut. Mina jällegi ütlen, et endale ausaks jäämine on kõige suurem väärtus, mis võiks seda tööd saata. Ma küsiks hoopis nii, et kui treener on valmis iga pakkumisega kaasa minema, valmis nimetama ühte treeningkava sobivaks tuhandetele inimestele korraga, neid kunagi päriselt kohtamata, ning lubab kestvaid tulemusi ajaga, mis ei ole kooskõlas ei inimpsühholoogiaga ega treenimisega seotud põhitõdedega, rääkimata teadliku toitumise alustaladest, siis, kuidas saab see inimene olla usaldusväärne ja anda edasi väärtuseid, mis treenimise ning oma keha eest teadlikult hoolitsemisega peaksid kaasas käima? Ma ei taha absoluutselt üldistada, vaid kutsuda Sind kui lugejat üles olema kriitiline, kelle kätesse Sa usaldad enda keha ja tervise. 

Eks need ongi küsimused, millega paljud treenerid silmitsi seisavad. Ma vähemalt loodan väga, et seisavad. Siin ei olegi tegelikult muud kui valikute tegemine. Tuleb enda juurtes kindel olla ja enda tegemistesse uskuda. Eks mitmekesisus on ju maailmale omane ja reaalsus on see, et kui noorena arvad ja usud, et kõike on võimalik muuta, siis mida aeg edasi seda rohkem saad aru, et alati on need, kellega sa ei samastugi mitte kunagi, alati on need kellega on võimalik natukene sõbralikult võidelda ja on alati need, kes sinuga sarnast teed käivad ja sarnaseid väärtuseid kannavad. Selles mõttes on ju põnev - töö ei saa kunagi otsa! Eks igaüks propageeribki ju enda tõde ennekõike. Ja hakata fundamentaalselt õõnestama või puid alla panema selle baasil, kuidas keegi on üles kasvanud või, millist elu elanud või selle baasil, kuidas on teda õpetatud, oleks ikka suhteliselt lühinägelik ja mitte väga intelligentne otsus. Need on ju  faktorid, mis väga otseselt kujundavad meid inimestena. Samas ei saa ka kõiki ja kõike panna samale pulgale.

Kuidas siis ikkagi selles kõiges teed leida, ilma et annaksid hävitavaid hinnanguid aga samas ajaksid ja usuksid oma rada?

EESMÄRGIPÄRASUS

Mis on eesmärgipärasus? Miks see võiks olla hea abiline jõudmaks kiiremini sihile ja ka selleks, et tunda end teekonnal enesekindlalt? Arvan, et sellele võiksid mõelda nii treenijad kui ka treenerid. Miks ma ennast treenin? Miks ma teisi treenin? Keskendun selles postituses pigem treenijatele, sest usun, et kui treenija saab oma eesmärgid päriselt paika, siis jõuab ta ka õige inimeseni, kelle käe all treenida. Kuid, kuna ma olen ise treener, siis saan seda teha ainult läbi treeneri prisma.

On selge, et meie väärtushinnangud ja arusaamad elust on väga subjektiivsed. Meie enda individuaalsed kogemused elus määravad väga paljuski ära selle, mida me elus taga ajame, mille eest põgeneme ja mismoodi maailma näeme. Millesse me oma aega ja raha investeerime ning milliste kanalite kaudu infot tarbime. Samuti on meil suurepärane võimalus õppida ka teiste inimeste kogemustest ning elufilosoofiast. Kogemused, kogemused, kogemused.

Olles ise olnud väga suures võitluses oma kehakuvandiga ei tule mulle näiteks mõttessegi suunata inimesi oma eesmärke seadma selle nimel, et mingit moodi välja näha. Sinu keha muutub igal juhul kui sa sellega tööd teed, see on regulaarse treenimise üks tulemus ja positiivne tagajärg, kuid seada oma eesmärke mingite numbrite peale või "ideaalse" pildi saavutamisele, on juba eos määratud olema potentsiaalselt väga suur vaimse stressi ja ärevuse allikas. Kas tõesti on võimalik sellise põhimõtteni jõuda vaid ise selliseid asju läbi elades?

Mul on seda väga raske uskuda, aga võib-olla tõesti. See oleks ikkagi väga julm, ja sellist eluteed kindlasti ei sooviks kellelegi, kui oleks võimalik valida. Täiskasvanu eas on see pigem valikute tegemise koht. Noorena töötleme me maailma hoopis teisiti ning oleme palju vastuvõtlikumad kõiksugu ekstreemsustele, sest meie teadliku mõtlemise keskus ei ole päriselt ka veel lõpuni arenenud. 

Me oleme ennekõike inimesed. Meil on küll väga palju rolle, mida me elus täidame ja kõikidel nendel rollidel on omad reeglid, mida järgida, kuid kuskil on meie nö home base. Et kui me lahutame oma olemisest maha kõik need võimalikud elu elamise viisid, siis mis jääb alles? Mis on meie tuum inimesena? Enne kui me saame olla armastajad, sõbrad, lapsed, vanemad, ametilt soovitud isikud. Kas neid on võimalik üldse eristada? Ise olen viimaste aastate jooksul palju tegelenud sellega, et saada selgemaks, kes olen mina üksinda ja kas ma üldse olen keegi üksinda? Muidugi on see kõik väga mõtisklev ja hüpoteetiline, aga proovi. Proovi mõelda, miks sa teed elus neid otsuseid, mis sa teed? Miks sa sööd seda, mida sa sööd? Miks sa suhtled selliste inimestega, nagu sa suhtled? Milline on olnud sinu kujunemine ja millest oled sa olnud enim mõjutatud? Millel sa lased praegu ennast kõige enam mõjutada? Keda sa kõige rohkem kuulad ja miks? Ma arvan, et endast aru saamisel on ääretult oluline roll elus valikute tegemisel ja üldse enda elu juhtimisel. 

Ja siin jõuamegi eesmärgipärasuseni. Kas sa teed asju iseendale või kellelegi teisele? Jah, muidugi on taaskord väga raske lahutada iseennast teistest, eriti neist, kes on lähedased ja kallid. Me oleme sotsiaalsed olendid ja nii me toimime. Mina olen siiski otseselt pidanud õppima ennast seadistama nii, et selle asemel, et end teistega võrrelda või mingisse võimusüsteemi seada, proovin läheneda pigem küsimusega: mida mul on teistelt õppida? Võrdlemine on tulnud väga konkureerivast erialavalikust ning madalast enesehinnangust, millega olen suuri sõdu maha pidanud ja nii mitmelgi korral valusalt kaotajaks jäänud. Teiste all pean siinkohal silmas ka laiemat sfääri meie sotsiaalses ja ühiskondlikus ruumis. Kas sa teed asju, sest keegi ütleb, et nii peab tegema? Või jätad sa tegemata midagi, sest nii justkui ei ole õige?. Ma ei kutsu siin üldse üles mingisugusele anarhismile või revolutsioonile, vaid lihtsalt enda valikute ja otsuste mõtestamisele ja nende algimpulssidest arusaamisele. Nendele küsimustele ei ole ühest vastust. On nii palju vastuseid, kui on meid. Niisamuti ei ole need vastused, milleni võib-olla täna jõuad, jäädavalt kivisse raiutud. Meie väärtused ja põhimõtted vormivad ka ennast vajadusel aegajalt ringi, sest see on küpsemise ja arengu osa. 

eesmärk - KUIDAS JA MIKS?

Ma ütlen ka siinkohal parem kohe ära, et ma ei kavatsegi anda vastust sellele, mis siis võiks olla "õige"eesmärk treenimisel ja toitumisel ja mis mitte. See on ikkagi midagi, milleni sa pead ise jõudma, ning mina teiste treenerite seas saan selles osas olla ainult nõuandja ja konsultant. Ma arvan, et kui sa vähemalt pooltelegi eelnevalt esitatud küsimustele proovid vastata, annab see juba päris palju materjali, mille baasilt otsuseid teha.

Eesmärke on üldiselt võimalik püstitada väga mitmel moel. Sa võid seada endale otseselt mingisuguse saavutusega seotud eesmärgi, milleks siis võibki olla see sama teatava kehapildi saavutamine, või võib eesmärgiks olla näiteks see, et sa jaksasid oma poekotte kanda. Niipalju võin siinkohal vihjata, et poekottide kandmiseks vajaliku jõu saavutamine ei ole väga keeruline ja tohutult ajanõudlik ning selleni jõudmine ei kleebi sind millegi külge millest võib väga lihtsalt saada kinnisidee. Küll võid sa aga õigepea avastada kui äge on olla tugev ja tänu sellele olla ka palju enesekindlam. Sest nii meie aju lihtsalt töötab.

Eesmärkide seadmisel võiks olla esmaseks kriteeriumiks selle reaalselt saavutamise tõenäosus. Ja siin tuleb mängu endast teadlik olemine ning enda tundmine. Aga kindlasti ka pädev treener, kes sulle suuri õhulosse ei ehita, vaid oskab sinu unistusi seadistada nii, et need oleksid kooskõlas järjepidevuse ning positiivse harjumuse kujundamise loogikaga ning sinu ajaliste ressurssidega. Jah, tihti on treeneri töö olla üks korralik party pooper, aga meid on tegelikult koolitatud nägema kaugemale kiiretest lahendustest ja ma arvan, et see võiks olla üks usaldusväärsuse faktoreid, otsustamaks kellega sa koos treenida tahad. 

Mina võiksin ühe võimaliku eesmärgijadana välja tuua näiteks:
  • hea koordinatsioon 
  • rohkem energiat asju teha
  • ärevusnäitajate madalal hoidmine
  • hea uni
  • tugev luustik
  • toimiv vereringe
  • efektiivsem stressiga toimetulemise süsteem
  • enesekindlus ning enesehinnang
  • tugevad lihased
  • tugevad liigesed
  • kehakoostis, mis ennustab pikka iga
  • jaksu trepist üles käia
  • võhma bussi peale jooksmiseks
Ma ei ütle, et valed on need:
  • 8-pack
  • 2 numbrit väiksemad riided
  • kurvikas tuhar
  • peenike piht
Kuid nende puhul tuleb olla ettevaatlik, sest need vihjavad sellele, et me hindame oma väärtust pigem selle järgi, kuidas me välja näeme kui selle järgi, kes me tegelikult oleme. 

Ma ei ütle, et minu pakutud eesärgid peaksid olema sinu eesmärgid, aga need võiksid olla juhtnöörid, mille suunas mõelda. Täpselt nii nagu ei saa ühekorraga pestud kogu sinu eluaja pesu, täpselt nii nagu ei saa kolmekümne korraga tangitud eluks ajaks sinu auto, täpselt nii nagu ei saa ühest söögikorrast kõht täis terveks eluks, täpselt nii nagu ei piisa ühest korrast kodu koristamisest igaveseks tolmuvabaduseks või ühest korrast lille kastmisest terveks tema elusolemise ajaks, nii ei piisa ka ühest kuuajasest treening- või toitumiskavast või challengist, et neid ilusaid eesmärke saavutada terveks eluks. Jah, need võivad olla head käivitajad ja algimpulsid aga sellest edasi peaks nagu ka asi kuidagi jätkuma. Küsimus ongi - kuidas? Ja selle vastuse leidmisel aitavad vägagi kaasa konkreetsed pikemaajalised eesmärgid, mis tagakuklas toimetavad. 

Hea vorm on elukestev protsess ning mida järjepidevam ning teadlikum oled selle juures, seda kiiremalt tulemusi näed. Ja usu mind, kui sa piisavalt panustad (see ei tähenda kaugeltki mitte igapäev trennis käimist), siis saad sa väga palju tagasi. See ei pruugi olla alati silmaga nähtav, vaid paljuski seotud üldise enesetundega.

Treenimine on samamoodi muutuv protsess. See, mis tundega sa trenni lähed või, mis tundega sa kükke teed või, mis mõtetega sa treenerilt uusi harjutusi vastu võtad või, mismoodi sa uutesse raskustesse suhtud, on täpselt samamoodi ajas muutuv ja sinuga koos arenev. Progress sünnitab progressi. Olen olnud piisavalt kaua treener, et teada kuivõrd võib inimene muuta enda suhtumist trennis käimisesse ja kuivõrd oluline võib see lõpuks olla inimese eluisu säilitamisel (seda olen siis täheldanud ennekõike eakatega töötades).

Mina läheneksin sellele kõigele pigem nii, et sinu füüsiline keha vajab samamoodi stimuleerimist, et jätkusuutlik oma eksistentsis olla, täpselt nagu sinu vaim vajab, et elu oleks mitmekülge ning huvipakkuv. Usu mind, treening on su kehale vägagi huvipakkuv, isegi kui mõistus ja aju kohe aru ei pruugi saada. 

Aga noh, kannatlikkus on tänapäeva maailma juures üks kuradi raske omadus, mida kasvatada ja õppida. Aga, kas meil päriselt ka on kuhugi kiire nende oluliste asjadega? 

(ja nüüd muidugi tekib küsimus, kas kõik treeningud on eesmärgipärased, aga sellest tulevikus, first things first!)



Eelmine
Blogi uus hingus
Järgmine
KARANTIINIST JA ELUST

2 vastust

Hea lugemine. Palju mõtteid, milleni isegi olen otsapidi jõudnud aga mitte enda jaoks lõpuni selgeks mõelnud. Nii treenimise, kehakuvandi kui sügavamalt inimeseks ja iseendaks olemise kohta. Mõtlen edasi. Aitähh! Liisi, 14. aprill 2020
Vauuu, kui hea et sa oma mõtted jälle kirja panid! Niiii tohutult hea ja inspireeriv lugeda alati, pani mōtlema! Aitahhh! Mirjam, 14. aprill 2020

Lisa kommentaar

Email again: