Blogi uus hingus

Tere. 

Mõtlesin tükk aega, kellele see "tere" adresseerida. Kliendid? Sõbrad? Maailm? Kellele ma seda blogi küll kirjutama hakkan?

Olen blogi pidamisega oma elus tegelenud vahelduva eduga umbes poole oma eksistentsist. Mäletan kui puberteedieas ahvisin seda oma parima sõbranna pealt. Kõik geniaalsed ideed tulid alati temal ja no tema oskas ikkagi kirjutada ka. Minu jaoks oli see algusest peale veidi punnitamine, aga ma ei tahtnud halvem ka olla. 

Ülikooli ajal mõtlesin, et võiks siiski uuesti proovida. Sellega on vist algusest peale olnud selline asi, et ega ma oma oskustesse ikkagi ei ole kunagi tõeliselt vist uskunud, sest kirjutasin ma küll aga kui mõtlesin, et kas jagan ka, siis oli vastus pigem ei. Kirjutasin, sest see tundus olevat asi, mida võiks teha. Ma ei kirjutanud sellepärast, et ma ei oleks saanud muidu edasi elada. Väga hästi sain. Ei olnud vist tõelist tungi. Ja tegelikult ei ole ka praegu, aga ma tunnen, et minu viimaste aastate elukäik on mind juhatanud hetke, kus ma tegelikult ka tahaks jagada oma mõtteid ja loota, et need kõnetavad. Mida täpsemalt jagada ja keda täpsemalt kõnetada, seda näitab aeg. Hetkel on mul ainult aimdus ja ma kavatsen seda aimdust muidugi jagada ka teiega, kes te seda siin loete. Alustan aga natukene kaugemalt. Ühe minu jaoks elumuutva teekonna algusest.

Umbes täpselt nelja aasta eest muutus mu elu päris kardinaalselt. Hakkas lagunema minu pikaaegne suhe, ning lõppakordid olid üsnagi piinavalt valusad. Asi ei olnud selles, et ma oleks kahelnud selles otsuses, pigem oli küsimus julguses üksi hakkama saada. See võib tunduda üsna kalgi asjana, kuid ma hakkasin end ette valmistama selleks juba umbes pool aastat varem. Ma hakkasin enda ümber kasvatama sõpruskonda, kellele ma saaksin toetuda, kui ma üksi jään. Ja sel hetkel kui see juhtus, siis tundsin, et ma olen hoitud. See oli esimene kord elus, kui ma hakkasin päriselt aru saama, mismoodi inimesed meie eludes käivad, ja milliseid inimesi ma enda ellu tahaksin. Ja kui normaalne on see, et nad kõik ei jää.

Pärast lahkuminekut muutus mu elu üsna tormiliseks. Minu peamiseks eesmärgiks oli enda kui naise kehtestamine. Ja enne seda, endast kui naisest üldsegi aru saamine. Ma olin koguaeg elanud kellegi teise nimel, ja minu jaoks oli üsna uudne olukord, kus ma üha enam julgesin olla rohkemat ja tahta elult rohkemat.

Umbes aasta pärast muutuste algust leidsin end aga hoopis väga sügavas depressioonis. Ma olen kindel, et see hakkas kujunema välja juba aastaid enne kui see oma haripunkti kohale jõudis. Ärgata üles nädalaid järjest küsimusega "mis on üldse ärkamise mõte kui mul puudub igasugune huvi midagi teha?" on, päris ausalt, fakking õudne. Sa oled elus surnu. Ma jõudsin omadega kohta, kus enam ei piisanud sõpradest, ma vajasin kedagi objektiivset, ning siis astusingi esimest korda psühholoogi kabinetti. 

Ma leidsin uuesti elurõõmu ja õppisin olema endaga ausam kui ma kunagi varem elus olin olnud. Sellised kogemused rebivad eest igasugused maskid. Ma ei viitsinud enam mingisuguse fassaadi taha peituda. Ma tahtsin olla aus, enda suhtes ja teiste suhtes. Ma hakkasin igapäeva suhtluses märkama ennast ning seda, mismoodi ma mõtlesin ning oma mõtetega toimetasin. Ma tahtsin saada paremaks inimeseks ja olla oma töös ning ettevõtmistes kvaliteetsem. Minu jaoks oli ääretult oluline leida üles see päris mina, keda ma ei olnud kunagi võtnud vaevaks lasta päriselt olla tüüris. Ma muutusin (või õigemini lõpuks julgesin olla) väga otsekoheseks inimeseks ning sain aru, et otsekohesuse ning aususega kaasneb alati ka arusaamine, et kõigile ei saagi meeldida.  Elu ja minu olemine selles, muutus minu jaoks justkui legoks, mille kokkupanemist ohjasin mina. Ma sain esimest korda elus aru, mis tunne on olla julge, spontaanne ja enesekindel. Selle aja sees leidsin ka uue hingamise toitumises. Ma hakkasin tundma ennast oma kehas piisavalt mugavalt, et lõpuks saada öelda, et ma ei kannata enam toitumishäirete all. Pärast enam-vähem viiteteist aastat üsna segast mina-pilti oli see minu jaoks tõeline võit. 

Aga pool aastat tagasi, pärast oma esiklavastusega väljatulemist, leidsin ennast seisundis, mida ma nimetaks kogemusjärgseks depressiooniks. See võib tekkida, kui sa oled millegi enda jaoks olulise asjaga hakkama saanud, mille nimel sa oled väga pikalt vaeva näinud. Teinekord võib juhtuda, et pärast millegi saavutamist tekib tunne, et midagi ei olegi enam saavutada. Ma leidsin ennast mõtlemas, et ma ei taha mitte kunagi enam ühtegi lavastust teha. Ma lihtsalt ei ole selleks võimeline, mul kadus igasugune kunstnikuambitsioon. Ja hakates seda olukorda taaskord enda psühholoogiga lahendama viisid niidid meid lõpuks reaalse tõdemuseni, et mul on sotsiaalne ärevus. Õnneks küll sellises vormis, millega annab üsna edukalt elada ning toimetada, kui selleks vaid motivatsiooni jagub. Mul õnneks jagub. See ei olnud minu jaoks ka šokeeriv üllatus. Mingi nihkes ja kohmetu olek ümbritseva suhtes on minuga terve elu kaasas käinud.  Ma olen koguaeg teadnud, et oma loomult olen ma pigem introvert ning sotsiaalsed olukorrad on minu jaoks alates üsna noorest east olnud päris suureks stressiallikaks. 

Ühelt poolt võiks mõelda, et täitsa õudne. Teisalt ma ütlen siinkohal, et asjade nimetamine nende õige nimega on juba algus mure lahendamisele. Pärast seda kui ma olin seadnud endale sotsiaalse ärevusega seotud ülesandeid, suutsin ma selle üle omada rohkem kontrolli. Ma ei ole veel seal, kus ma seda täielikult haldaks, aga ma olen sinnapoole teel. See teekond on mul aidanud väga palju ennast tundma õppida. 

Kogu selle perioodi jooksul olen teinud sama tööd. Olla treener on minu jaoks unistuste töö. Siiski julgesin ma päriselt oma klientidele silma hakata vaatama alles viis-kuus aastat pärast seda kui ma treeneriks hakkasin. Minu ärevus inimeste ees olla lõpeb teinekord nii, et olles just andnud tundi umbes 25-le inimesele, ei mäleta ma ühtegi nägu, kes mul tunnis oli. Sest minus käivitub automaatrežiim, mis mind kaitseb. Mis lubab mul teha tööd aga samas võtab sellest ka oma lõivu. See ei tähenda aga, et ma oma tööd halvemini teeks. Mõistmine, et nii ma toimin, annab mulle pigem hingerahu kui, et tekitab lisa muremõtteid. Samuti ei ole need olukorrad kaugeltki mitte igapäevased, aga mõnikord nii juhtub. See on minu olevik. Ma ei tea, milliseks kujuneb minu tulevik, aga viimased aastad minu elus on mind pannud aru saama, et mina ise olen esmasjoones see, kes oma elu kujundada saab, mitte keegi teine. Kõlab lihtsalt, aga on üsna keeruline realiseerida. Sest inimestena meeldib meile peituda ebamugavate teemade vältimiseks erinevate ettekäänete, otsitud vabanduste ning enesele valetamise taha.

Jõudes tagasi algusesse ja proovides vastata küsimusele, kellele ma kirjutama hakkan ja mida ma kirjutama hakkan, siis minu aimdus on, et see mis siin saab olema, on väga paljuski seotud minu tööga. See saab olema seotud inimeseks olemisega. See saab olema hulk mõtisklusi ja õhku paisatud küsimusi, mis mind treenerina, kunstnikuna ning inimesena huvitavad. Siin saab olema näiteid elust enesest ning kindlasti ka väga palju eneseirooniat.

Ma arvan, et mul on inimesena, treenerina, tütrena, sõbrana ning armastajana midagi öelda. 

Kõik, mis siia postitusse kirja sai, on minu arvates oluline, et mõista esiteks mind ja ka seda, mille baasilt ma kirjutan. Ei saa salata, me õpime kõige rohkem heitlustest eluga, sest need sunnivad meid enda nahast välja pugema, teinekord kõval häälel karjuma ja endale jalaga tagumikku lööma, et olla lõpuks parem ning õnnelikum inimene. Need kogemused on minust teinud selle Katrini, kes ma tänasel päeval olen ja ma olen nende kõigi eest väga tänulik. Ma meeldin iseendale ning minu elus on üha vähem enesehaletsust ning üha enam kindlamalt formuleeruvaid eesmärke, mille poole püüelda. Need kogemused on väetiseks kõigele, mis siin blogis olema saab. Soovitan nendesse suhtuda siiski mitte liiga suure härdusega. Elu on põnev.

Kohtume peagi.

Lisa kommentaar

Email again: