toitumine kui sinu energeetiline käivitaja

Olles viimaste nädalate jooksul teinud oma Instagramis mitu toitumisteemalist postitust, siis mõtlesin, et kirjutan natukene pikemalt oma suhtest toiduga ning milline roll tal minu elus on. Paar aastat tagasi avaldasin postituse söömishäiretest, mille all kooliajal kannatasin. Praeguseks hetkeks on minu elus väga palju muutunud, ka selles osas mis puudutab söömist. Muutunud on minu vaated ning seeläbi ka valikud, mida ma teen. Muidugi on oma osa ka teadmistel, mida võiks mul küll hunnitutes kogustes rohkem olla, aga see on pikk protsess ja ma arvan, et olen eeskujulikult ühe jalaga sellesse maailma siiski sisse astunud. 

Kõik millest ma kirjutan baseerub minu isiklikul kogemusel. Ma ei ole professionaalne toitumisnõustaja ning samuti ei ole ma toitumist õppinud väga põhjalikult oma treenerikoolitustel. Erinevatel elulistel põhjustel olen ma kas olnud sunnitud sellest huvituma või siis lihtsalt tahtnud targemaks saada ning oma uudishimu rahuldada, mispärast on minu igapäevane toidulaud üsna palju viimase aasta jooksul muutunud. Ja nendest põhjus-tagajärg suhetest ma rääkida kavatsengi. Minu eesmärgiks ei ole laskuda mikro- ja makromajandusse, vaid pigem mõtiskleda veidikene toitumise filosoofilisematel radadel. 

ELUSTIIL


Meie elustiili valikud kahtlemata mõjutavad meie igapäevaseid olmelisi otsuseid väga palju. Mulle tundub, et niisama palju kasutatakse seda ka mugava vabandusena, et midagi tegemata jätta või siis millegi osas kergelt järeleandmisi teha. Toitumisega on selline naljakas lugu, et ega me ei saa temata elatud aga temaga koos elada ei ole ka tihtipeale kerge. Me paratamatult vajame energiat, et esiteks füüsilise ja vaimse kehana üldse eksisteerida ja teiseks, et selle kehana ka olla liikuv ning toimekas. Olen mitmeid kordi kuulnud oma sõpradelt mõtteid, mis põlgavad inimese surelikkusest tulenevat primaarset vajadust toitumiseks, sest see on tüütu ja tihtipeale aegaraiskav tegevus. Tõsi ta on, liiga kaua söömata olnud tunnet on meist kõik tundnud, ja see ei ole väga lõbus. Olen üks nendest, kellel põhimõtteliselt keha ja aju lülitavad end režiimile, kus olen täiesti võimetu sisukaks verbaalseks suhtluseks ning minu ärrituvuslävi kahaneb ka üsna drastiliselt. Ning samuti on tõsi, et seda 1-3 tundi päevas, olenevalt inimesest ja tema valikutest, annaks tõesti praeguses saavutusühiskonnas kasutada mõnevõrra otstarbekamalt kui midagi süües, mis suures osas õige pea on jäljetult kadunud, võiks isegi öelda, et õhku haihtunud (saanud siiski üsna konkreetseks energiaks, mis võimaldab Sul tegutseda ja olla). 

Sellest kõigest tulenevalt on ilmselt suurimaks märksõnaks kohanemine ja kohandamine. Sinu igapäevased tegemised, olgu sa aktiivselt ringi liikuv või suures osas paigal püsiv, määravad ka üsna palju ära selle, mida ja kui palju sa peaksid ja võiksid tarbida. Võttes siinkohal eesmärgiks hea enesetunde ning füüsilise vormi - keha, milles tunda end mugavalt ja hästi, keha mida armastada. Olles ise esimese elustiili viljeleja, olen pidanud palju kohandama oma söömissagedust ja portsjoneid. See kõik tundub hästi loogiline aga millegipärast ei tule see arusaamine meisse niisama ning kohtan väga palju juhtumeid, kus kõik justkui on korras aga rahul ikka ei olda. Ennekõike just oma füüsilise vormi osas. Esimese ajana peab endale tegema selgeks, et söök päriselt ka on see, mis sa oled ja mida sa tunned. 

Tuleb mõista, et üldiselt peaks inimene sööma just nii palju kui ta päevas ära tarbib. Meil on meie baasainevahetus, mis tähendab kulutatud energiahulka, mida inimkeha vajab lihtsalt eksisteerimiseks. Näiteks päeva jooksul vaid meritähe asendis pikutades, on baasainevahetusest tulenev energiakadu see, mis sul lubab seda teha. Kui sa liigud ja oled aktiivne, siis ilmselgelt peab sinu tarbitava toidu hulk olema ka suurem. Huvitavaks läheb asi siis, kui sa soovid midagi muuta, üldjuhul oma kehakuju vormida, kaalu alandada aga samamoodi ka kaalu suurendada. Kirjutan enda näitel, milliseks on kujunenud minu toitumine võttes arvesse väga aktiivset elustiili. Kuidas saada piisavalt, et olla ergas ning mitte enda keha toiduga väsitada, ning samas saavutada ka tulemusi. Olgu siinkohal öeldud, et minu seedesüsteem on ilmselt tundlikum kui nö keskmisel inimesel. Kuna minu ema on pidanud elus hakkama saama üsna tõsiste seedeprobleemidega, siis tõenäoliselt olen juba geneeetiliselt ettemääratud gruppi, kus ma lihtsalt ei saa päris kõike suhu toppida, kui ma ei taha kannatada kõhuvalu ja kurnatuse käes. Seda tõestavad ka vereanalüüsid. 

Esimeseks ja ilmselt kõige olulisemaks ülesandeks on märkamine. Märkamine ja teadvustamine viib järeldusteni, mille baasil on juba valikuid ja otsuseid palju lihtsam teha. Silmas peab pidama ka tõsiasja, et täiskõhu tunne tekib alles umbes 20 minutit peale söömist, mis tähendab et kui tunned juba süües, et kõht on väga täis, siis võid arvestada, et mõne aja pärast tunned sa seda veel intensiivsemalt. Et teha positiivseid järeldusi vaatame asjale otsa pigem läbi negatiivide, sest neid me tunneme tihtipeale tugevamalt. 

  • peale milliste toitude söömist tunned sa end väsinuna?
    • minu jaoks on väsitavateks toiduaineteks näiteks nisujahutooted ning suuremal hulgal gluteen. Aga niisamuti ka riis ning liha. Mis tähendab, et tähelepanelik peaks olema alguses pigem toiduainete suhtes eraldi enne kui kogu toiduainetegrupp välistada, sest üldiselt suured ning järsud muutused ei püsi väga kaua. Märka oma enesetunnet ja seejärel saad sa teha ka järeldusi, mida su keha omistab hästi ning millega tal on raskem hakkama saada.

  • peale milliste portsjonite tarbimist tunned, et kõht on täis ja ka, millal ta on liiga täis?
    • on oluline teada, et nö täisväärtuslike, häid kaloreid sisaldavate toitude energeetiline väärtus on palju suurem kui nö tühjadel kaloritel. Süües näiteks avokaadosid, tatart, kikerherneid, pähkleid-seemneid, tuleb ka mõista, et need on toidud, millest kõht saab kiiremini täis ja ka püsib kauem täis. Seega on ka portsjonid mõnevõrra väiksemad, aga see-eest palju kvaliteetsemad. 

  • mis on see ajahulk, pärast mida sa üldjuhul tunned, et kõht on liiga tühi ja sa oled valmis haarama ükskõik mille järele?
    • minu jaoks on see laias laastus 2-3 tundi, mille ma saan jätta toidukordade vahele. See ei tähenda, et ma söön iga kolme tunni tagant toeka portsu. Pigem on see minu jaoks teenäitaja ning vajalik info, et vältida liigselt tühja kõhtu, mis hakkab tegema üsna kiirelt väga ebaratsionaalseid otsuseid. Seega lähtuvalt oma elustiilist saan ma eos planeerida oma snäkid ja toidukorrad, et mul oleks energiat oma käigud ära teha ilma end liigselt ekstreemumitesse viimata. 
Minu jaoks on need kolm hetkel kõige olulisemad orientiirid, mis puudutavad täisväärtuslikku toitumist. Olles aegmisi katsetanud erinevate toiduainetega ning teinud järeldusi, olen hetkel ilmselt oma toitumisega parimas kohas oma senise elu jooksul. Viimane küsimus on ehk nendest kolmest ka kõige olulisem. Sest tihtipeale lasevad inimesed oma kõhul nii tühjaks minna, et ollakse valmis midaiganes sööma, et vaid jälle oleks hea. 

HARJUMUSED JA VÄÄRTUSED

Harjumused on ilmselt kõige määravamad ja saatuslikumad üldse. Harjumused ei oleks harjumused, kui me ei oleks nendega harjunud, kui need ei oleks saanud meie igapäevasteks automaatika pealt tehtud otsusteks ja valikuteks, mida me väga tihti isegi enam ei märka ja veel enam ei sea kahtluse alla. Sellepärast on neid ka väga raske muuta. Raske aga mitte võimatu. 

Tuleb mõista, et väga palju on meile kaasa antud kodust, meie kasvatusest. Samamoodi tuleb mõista, et jäämine kinni mõttemalli "aga nii ma olen ju koguaeg teinud" ei tähenda alati parimat valikut, pigem kõige mugavamat. Harjumuste muutmine on tüütu töö. Kes ütleb, et ei ole, see valetab. Aga kui baas ja eesmärk muutuseks on kindel ja selge, siis on kõik võimalik. Väga tihti me kipume oma harjumusi muutma alles siis kui midagi on justkui valesti ja halvasti. Ka see on midagi, millega tuleb leppida, nii me inimestena lihtsalt oleme ja toimime. Lohutada saab end ehk sellega, et tõenäoliselt suudame tulevikus olla ettenägelikumad. 

Ka siin on tähtsal kohal märkamine ja endast teadlikuks saamine. Praeguses infoühiskonnas võib selles mõttes küll täitsa hulluks minna, aga info mis sind enda alla matab ei ole siiski sinu keha, mis sinu eest tunneb ja sinu eest mõtleb. Seda saad sa siiski vaid ise teha. Selle asemel, et haarata suvalise välise tarkuse järgi ja seda siis oma kehale tuima šabloonina peale lajatada, ilma oma tunnete vastu enne aus olemata, teed sa endale pigem kahju või lükkad lihtsalt edasi pragmaatilistel põhjustel ja kaalutlustel tehtud jätkusuutlikke otsuseid. 

Nii et õige vist oleks öelda, et enne kui hakkad midagi muutma, kaardista kus ja milline oled sa praegu. Millised on sinu mõttemallid, otsused ja valikud? Millest lähtudes sa neid teed, mis sind enim mõjutab ja kannustab? Sellest tulenevalt saa ka aru, millised harjumused on sind sellesse kohta, hetke olemisse, kandnud ja juhtinud? Milliseid valikuid poes ja väljas süües teed sa iseenesestmõistetavalt? Need on tihtipeale otsused, mis määravad kõike.

Edukad muutused hõlmavad alati endas võimet teha asju teistmoodi kui siiamaani ollakse olnud harjunud. Nagu ka pealkiri ütleb, siis söök peaks olema sinu energeetiline käivitaja mitte aktiivne takistaja. Miks ma seda postitust üleüldse kirjutama hakkasin, oli arusaamine sellest, kui loomulikuks eluosaks on toitumise jälgimine minu elus saanud. See tähendab, et ma saan piisavalt energiat, ma magan hästi, ma jõuan teha väga palju füüsilist tööd ning ma ei taha peale igat söömist korraks pikali visata. Samas ei ole ma maniakaalne toidukaaluja ning mul ei ole külmkapis kahe päeva toidukogused ilusasti karpidesse ära pakitud. Ma olen teadlikult jätnud enda ellu palju spontaansust otsustada jooksvalt, mida ma täna süüa tahan. Muidugi on mul on omad lemmikud, millest on kujunenud samamoodi harjumused:

  • hommikupuder, milleta ma enam ei kujuta oma elu ette. Olles aastaid suhtunud putru väga vastumeelselt, on sellest saanud minu asendamatu hommikusöök, mis ainsana suudab mu esimesed 2-3 tundi hommikul täita täiskõhutundega. 
  • smuutid on parimad vahepalad, eriti treeningute vahepeal ning samuti suuremate toidukordade vahel, kui tunned et veel ei taha toekamat lõunat või õhtut, kuid sooviksid veel tunnike-paar oma asjadega häirimatult tegeleda. 
  • vitamiinid, eriti need, mida toiduga on raske saada. 
  • hommikune sidrunivesi, mis on suurepäraseks kick-starteriks ainevahetusele. 
Ning vastupidiselt peamisele argumendile, et smuutisid on tüütu teha, on see samuti harjumuse asi ning usu mind - kui sa selle enda jaoks avastad, there is no way back, eriti just aktiivselt ringiliikujatele.

Ma arvan, et suurim viga, kui nii võib öelda, mida inimesed teevad ongi märkamatus. Tihtipeale me ei suuda oma füüsilisi vaevusi seostada ära sellega, mida me endale suust sisse ajame. Tähelepanuraskused, halb uni, energiapuudus, üldine väsimus,  valutavad lihased, tujukus, hüperaktiivsus, nõrgad küüned, kuivad juuksed ning muidugi üleliigsed kilod. Just nii nagu ei ole võimalik treeninguga lokaalselt rasva kulutada ei ole võimalik oma toitumist ja toidulauda vaid ühe hea otsuse ja muutusega paika saada kui selle kõrvale jääb endiselt ka viis halba harjumust.

Toitumine saab väga edukalt olla sinu igapäevase elu sünergiline osa, ilma et ta liigselt su ajavarusid ammendaks, vajalik on vaid valmisolek muutuseks ning aktsepteerimine, et harjumuste kinnistamine vajab sinult meelekindlust ning esialgset kõrgendatud tähelepanu ning distsipliini. Üks samm korraga ning kõik on võimalik, ausalt!


Eelmine
Trenn ja inimene -ühe võimaliku suhte toimimine
Järgmine
MASSAAŽILAINETEL

Lisa kommentaar

Email again: